Finale. Adagio lamentoso. Andante.
See on nii tore ja ühtaegu õudne, et selles ilmas on olemas inimene, kes ise seda teadmata, mingil müstilisel põhjusel ja täiesti juhuslikult suutis äratada mind ellu ning panna muidu mustas eimiskis põlema väikse tulukese, mis ajapikku mu hinge üles soojendas. Tore, sest tühjus on kohutav ja väljakannatamatu. Õudne, sest ma võiks ju ise seda enda jaoks osata. Mis siis, kui mõni järgmine kord seda õnnelikku juhust enam ei juhtu?