Finale. Adagio lamentoso. Andante.
Vanemuisesse ma enam ühtegi ooperit vaatama ega kuulama ei lähe. Vähemasti mitte siis, kui lavastajaks on jälle Matvere, kes ei saa ooperist mõhkugi aru, ning kui dirigeerib Sirp, kes on suhteliselt kesine dirigent. Orkestris oskavad enam-vähem mängida ainult puupuhkpillid, keelpillirühm on täielik katastroof. Hääldust ma pigem ei kommenteeri, sauf Taisto Noor -- see oli ääretult kaunis pr.keel.
Õudne! Rikkuda täielikult ära nii hea ooper! Pagan küll, opéra comique ei tähenda seda, et laval peab palagani korraldama! Mitte mingisugust terviklikkust, Manonist tehti puhas lits -- muidugi ta on oma loomult seda, aga milleks nii otse näidata? Üleüldse ei saa maa aru, miks XVIII-XIX sajandi oopereid kaasajastama peaks -- kui muusika on ühest ajastust ja pilt hoopis teisest, siis tekib kohutav dissonants. Jah, olen konservatiivne, aga ma ei ole veel näinud ühtegi head lavastust XXI sajandi kostüümides.
Ooperikriitika meil Eestis ei kõlba kah kuhugi. Kõik kirjutavad, et orkester mängis halvasti, lauljad ei laulnud, lavastuses oli ebaõnnestunud hetki, aga üldmulje oli siiski hea, kiidame lavastajat ja dirigenti. Rrr!
Viienda vaatuse paiku läks asi pisut paremaks, aga muusika ja esitus ei köitnud üldse, nii et viimase tunni pühendasin ma mõtisklusele sellest, kuidas ise lavastaksin "Manoni", kui mulle antaks selline võimalus.
Nii et nüüdsest -- ainult sõnateater. Kuid kohe kindlasti mitte vanemuislaste esituses.