Elu on nagu rong, mis aeglaselt roomab Aja rööbastel ega peatu iial.
Tema teekond saab otsa siis, kui rööpaid all enam pole. Kust küll rongi
jaoks kütust võetakse?
Kurb tõsiasi: kui juhtubki rongis midagi
suurejoonelist ning jalustrabavat, kui kolisevadki kukkudes tassid ja
taldrikud, kostub karjeid ning kähisemist, läheb rong ikka edasi, ikka
edasi... Ja rongis olev reisija, kelle südamesse just järjekordne
teravaotsaline pistoda torgati, lamab vaikselt põrandal ning püüab
tasapisi jõudu koguda, et jalule tõusta ja haavu ravida, peatada
südamest purskuvat verd. Rong sõidab, sõidab, rattad lähevad omas
rütmis ning kaassõitjad, muidu armsad ja sõbralikud, vaatavad langenut
veidralt ning pööravad selja.
Reisija, käsi rinnul ning sõrmed
punasega koos, jookseb varuväljapääsu poole - pole ju võimalik, pole ju
talutav see pikk sõit, südame asemel verine auk! Ja näeb: seisab
varuväljapääsu ees inime, käed selja taga peidus, ning naeratab
võluvalt: tule nüüd siia, vaata, seal verises augus on sul veel mõned
tuksuvad lihatükid, tule siia, küll me ka need kätte saame...
Ja rong läheb aina edasi, aina edasi.
private crosspost 2 LJ