Ja kunagi sai lubatud, et kirjutan üksilduse müüjast. Ma olen isegi kirjutanud: igavais loenguis, kui õppejõu jutust ei saanud midagi aru, oli see parimaks tegevuseks. Ruuduline paber, sinine tint sulepeast sellele paberile, sõnad ja laused. Kurnav töö - jälgid rütmi ja riimi, sõnade kooskõlu, komade panemist, ja saad aru, et nii see kirjutamine käibki. Loengud mööduvad, möödub ka aeg, ning paberid kaovad väga kergesti, nii kaduski see vaene üksilduse müüja konspektide teadmatusse.
Ent ma näen ikka veel ja taas seda pilti: võõras tühi linn, pime hilisõhtu, paduvihm, üksik inimene mustas mantlis musta vihmavarju all seisab ja vaatab, vaatab otse enda ette, nagu otsiks ta kedagi pilguga. Sekundid tiksuvad, sulavad kokku minutiteks ning ühel hetkel ilmub nurga tagant Teine, marssides rõõmsal sammul. Temast ei tea me peaaegu et midagi, temast teame vaid seda, et ta on Üksilduse Müüja viimane ohver.
Sealt peaks lugu edasi liikuma, aga seda lugu ei olnud minul ei siis, kui ma esimesed pildiread paberile panin, ei ole mul seda ka praegu. Lugu peaks alles välja mõtlema. Kuid pilt - jah, seesama pilt - ei lähe ära, ta on seal, vaimusilmas, oodates, kuni ma temast ise lahti saan. Ehk saangi üks päev...